Enesetapja
Erdman/Ojasoo/Semper
"Enesetapja" on 20. sajandi vene kõige legendaarsem näidend. Stanislavski tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tegi ikka. Partei esimesed ninad olid esietendusel, naersid end kummuli ning - keelasid ära. Ja see oli alles algus.
Komöödia hakkab tavaliselt äärmiselt tõsisest olukorrast. Olukorrast, mis oleks tavaelus liigagi karm. Aga kui inimene näeb sellist olukorda enda ees teatrilaval, kus see on turvaliselt siiski ainult väljamõeldis, on see vaataja jaoks vabastav. Ja just see vabanemine ajabki pidurdamatult naerma. Nii seletavad teoreetikud naermise mõju teatris. Aga Nikolai Erdmani näidendi „Enesetapja“ puhul kehtib see veelgi enam, sest tegu ei ole rangelt võttes isegi komöödia vaid traagilise farsiga.
Ühel tüübil keevad emotsioonid nii üle, et kõige loogilisem lahendus tundub olevat otsustada end parem lihtsalt ära tappa. Kõik! Kaua võib! Kogu pidu! Aitab jamast! Vähemalt nii tundub peategelast ümbritsevatele inimestele. Enesetapp ja pääsemine oleks lunastus, talle ja kogu ühiskonnale – viimane, aga see-eest tõeliselt julge ja otsustav tegu, mis lõpetaks selle lõputult tammuva olme kõigis tema küll liigagi inimlikes, aga siiski, nõrkustes. Olukord on äärmuslik, aga farss ongi tihendatud žanr.
Karmist algolukorrast hoolimata peetakse seda näidendit üheks 20. sajandi parimaks komöödiaks. Paradoks. Kujundlik, sotsiaalne, irooniline, sarkastiline, igavikuline, tabav, julge. Ta on kõike korraga. Lisaks sellele veel teravmeelselt kiire dialoog ja ootamatute pööretega süžee, mis lõppeb hoopis mujal kui seal, kus algas. Pöörane. Ja just selline on Nikolai Erdmani „Enesetapja“.
Teater NO99 mängib Tiit Ojasoo lavastust mitte oma majas, vaid Vene Teatris. Loomingulised põhimõtted, millest Vene Teater viimasel ajal lähtub, on meile väga sümpaatsed ja meie omadele sarnased – sestap oleme juba mõnda aega tahtnud koostööd teha.
„Enesetapjat“ mängime Vene Teatri suures saalis. Viimasel paarikümnel aastal on üle maailma valitsenud suundumus, et mängitakse pigem väikestel lavadel. Aga noored näitlejad Tiit Ojasoo kursuselt Lavakunstikoolis, kes moodustavad „Enesetapja“ trupi, mängivad suurel. Ja siis veel paljudel lavadel üle Eesti. Vaat nii. Pange naer valmis.
Lavastaja Tiit Ojasoo
Kunstnik Ene-Liis Semper
Laval Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv - PG vilistlane ja Linda Vaher Lavakunstikooli XXVI lennust.
Esietendus 12. oktoobril Vene Teatri suures saalis
Erdman/Ojasoo/Semper
"Enesetapja" on 20. sajandi vene kõige legendaarsem näidend. Stanislavski tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tegi ikka. Partei esimesed ninad olid esietendusel, naersid end kummuli ning - keelasid ära. Ja see oli alles algus.
Komöödia hakkab tavaliselt äärmiselt tõsisest olukorrast. Olukorrast, mis oleks tavaelus liigagi karm. Aga kui inimene näeb sellist olukorda enda ees teatrilaval, kus see on turvaliselt siiski ainult väljamõeldis, on see vaataja jaoks vabastav. Ja just see vabanemine ajabki pidurdamatult naerma. Nii seletavad teoreetikud naermise mõju teatris. Aga Nikolai Erdmani näidendi „Enesetapja“ puhul kehtib see veelgi enam, sest tegu ei ole rangelt võttes isegi komöödia vaid traagilise farsiga.
Ühel tüübil keevad emotsioonid nii üle, et kõige loogilisem lahendus tundub olevat otsustada end parem lihtsalt ära tappa. Kõik! Kaua võib! Kogu pidu! Aitab jamast! Vähemalt nii tundub peategelast ümbritsevatele inimestele. Enesetapp ja pääsemine oleks lunastus, talle ja kogu ühiskonnale – viimane, aga see-eest tõeliselt julge ja otsustav tegu, mis lõpetaks selle lõputult tammuva olme kõigis tema küll liigagi inimlikes, aga siiski, nõrkustes. Olukord on äärmuslik, aga farss ongi tihendatud žanr.
Karmist algolukorrast hoolimata peetakse seda näidendit üheks 20. sajandi parimaks komöödiaks. Paradoks. Kujundlik, sotsiaalne, irooniline, sarkastiline, igavikuline, tabav, julge. Ta on kõike korraga. Lisaks sellele veel teravmeelselt kiire dialoog ja ootamatute pööretega süžee, mis lõppeb hoopis mujal kui seal, kus algas. Pöörane. Ja just selline on Nikolai Erdmani „Enesetapja“.
Teater NO99 mängib Tiit Ojasoo lavastust mitte oma majas, vaid Vene Teatris. Loomingulised põhimõtted, millest Vene Teater viimasel ajal lähtub, on meile väga sümpaatsed ja meie omadele sarnased – sestap oleme juba mõnda aega tahtnud koostööd teha.
„Enesetapjat“ mängime Vene Teatri suures saalis. Viimasel paarikümnel aastal on üle maailma valitsenud suundumus, et mängitakse pigem väikestel lavadel. Aga noored näitlejad Tiit Ojasoo kursuselt Lavakunstikoolis, kes moodustavad „Enesetapja“ trupi, mängivad suurel. Ja siis veel paljudel lavadel üle Eesti. Vaat nii. Pange naer valmis.
Lavastaja Tiit Ojasoo
Kunstnik Ene-Liis Semper
Laval Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv - PG vilistlane ja Linda Vaher Lavakunstikooli XXVI lennust.
Esietendus 12. oktoobril Vene Teatri suures saalis
Pedagoogiline poeem
Ojasoo/Semper/XXVI lend
"Pedagoogiline poeem" on poeem, mille salmideks on valusad, õnnelikud, põletavad, naljakad, kirglikud ja halastamatud hetked, milles paljastub inimlikkus tema kõige vastuolulisemal kujul. Kuna tegelikkuse loomuseks on pidevalt luhtuda, ebaõnnestuda, siis kunstil on parematel hetkedel võime pakkuda lohutust. Teiste sõnadega: kuna päriselus lähevad asjad reeglina untsu, siis kunst lepitab. Sellest see lavastus ongi. Seda ta näitabki. Sellega ta lepitabki.
Piinlikkus ja häbi meie elude banaalsuse pärast on tuttav kõigile, kes on valmis eesriide eest ära tõmbama ja endale otsa vaatama. Me vakatame, kui näeme, millest me tegelikult mõtleme. Mida tegelikult kardame. Millele tegelikult reageerime ja miks me seda teeme. Ausus on defitsiitne kaup. Ja mitte sellepärast, et tema järele oleks meeletu nõudlus. Ei, nõudlust pole. Parem on pehmuda turvalises tuttavate küsimustega keskkonnas, kus keegi – kõige vähem sina ise – ei nõua sinu käest, et sa peaksid muutuma isiklikuks.
"Pedagoogiline poeem" on lavastus, kus räägitakse vähe ja tehakse palju. Sest kuidas on üldse võimalik alustada lauset "minaga", püüdmata olla keegi teine? Kuidas tõrjuda keelt kui iseenda mahasalgamise vahendit, millele inimene allub kergemini kui füüsilisele vägivallale? Kuidas tõrjuda masside, massimeedia keelt, mis autentse "mina" jaoks on alati vale? Kuidas jõuda omaenda vahetu kogemuse kõnelemapanekuni? Kuidas mitte õppida oskust ennast kaitsta ja varjata ning kuidas õppida tahet olla lava peal toores, ilustamata, kole, kurb, naljakas, naeruväärne ja ennekõike: kuidas olla laval tõeliselt inimlik? Just nimelt. Kuidas olla tõeliselt inimlik? Siin ja praegu?
Lavastaja Tiit Ojasoo
Kunstnik Ene-Liis Semper
Laval Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv, Marika Vaarik ja Linda Vaher.
Kõik peale Marika Vaariku on Lavakunstikooli XXVI lend.
PS Tsiteeritud küsimusi keele kohta küsis ükskord Jaan Undusk Peter Handkest kõneledes.
Esietendus 13. oktoobril Permis
Esietendus Tallinnas 20. oktoobril
Etendus kestab kolm tundi ja 10 minutit, üks vaheaeg.
lisainfo
Ojasoo/Semper/XXVI lend
"Pedagoogiline poeem" on poeem, mille salmideks on valusad, õnnelikud, põletavad, naljakad, kirglikud ja halastamatud hetked, milles paljastub inimlikkus tema kõige vastuolulisemal kujul. Kuna tegelikkuse loomuseks on pidevalt luhtuda, ebaõnnestuda, siis kunstil on parematel hetkedel võime pakkuda lohutust. Teiste sõnadega: kuna päriselus lähevad asjad reeglina untsu, siis kunst lepitab. Sellest see lavastus ongi. Seda ta näitabki. Sellega ta lepitabki.
Piinlikkus ja häbi meie elude banaalsuse pärast on tuttav kõigile, kes on valmis eesriide eest ära tõmbama ja endale otsa vaatama. Me vakatame, kui näeme, millest me tegelikult mõtleme. Mida tegelikult kardame. Millele tegelikult reageerime ja miks me seda teeme. Ausus on defitsiitne kaup. Ja mitte sellepärast, et tema järele oleks meeletu nõudlus. Ei, nõudlust pole. Parem on pehmuda turvalises tuttavate küsimustega keskkonnas, kus keegi – kõige vähem sina ise – ei nõua sinu käest, et sa peaksid muutuma isiklikuks.
"Pedagoogiline poeem" on lavastus, kus räägitakse vähe ja tehakse palju. Sest kuidas on üldse võimalik alustada lauset "minaga", püüdmata olla keegi teine? Kuidas tõrjuda keelt kui iseenda mahasalgamise vahendit, millele inimene allub kergemini kui füüsilisele vägivallale? Kuidas tõrjuda masside, massimeedia keelt, mis autentse "mina" jaoks on alati vale? Kuidas jõuda omaenda vahetu kogemuse kõnelemapanekuni? Kuidas mitte õppida oskust ennast kaitsta ja varjata ning kuidas õppida tahet olla lava peal toores, ilustamata, kole, kurb, naljakas, naeruväärne ja ennekõike: kuidas olla laval tõeliselt inimlik? Just nimelt. Kuidas olla tõeliselt inimlik? Siin ja praegu?
Lavastaja Tiit Ojasoo
Kunstnik Ene-Liis Semper
Laval Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv, Marika Vaarik ja Linda Vaher.
Kõik peale Marika Vaariku on Lavakunstikooli XXVI lend.
PS Tsiteeritud küsimusi keele kohta küsis ükskord Jaan Undusk Peter Handkest kõneledes.
Esietendus 13. oktoobril Permis
Esietendus Tallinnas 20. oktoobril
Etendus kestab kolm tundi ja 10 minutit, üks vaheaeg.
lisainfo
KAS SULLE MEELDIB PORNO?
Sellest, millest ei räägita.
Autor: Klas Abrahamsson (Rootsi)
Tõlkija: Eili Heinmets
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Kaspar Jancis
Osades: Tanel Saar, Kaia Skoblov
"Kas sulle meeldib porno?" on lugu neiust ja noormehest, kes kohtuvad ükskord ühes ruumis ühise sooviga kandideerida näidendisse, mis räägib pornost. Seda näidendit aga, mille rolliproovi nad tulid pole veel kirjutatud. Samuti pole ka lavastajat, kes seda näidendit oskaks lavastada.On ainult POISS ja TÜDRUK ja PORNO. Etendus räägib lihtsate noorte inimeste mõtetest, mida tähendab nende jaoks porno (internet, video, kaubandus), kas porno peaks olema keelatud või aitab see paljusid ennast rahuldada, milline peaks olema esimene sex, miks poisid ja tüdrukud on erinevad ja kas armastus ...? Klas Abrahamssoni kaasaegne ja humoorikas tekst annab noortele vaatajatele võimaluse mõelda asjadest, millest sageli ei räägita või pole kombeks rääkida.
Autorist: Klas Abrahamsson on sündinud 1969. aastal Põhja-Rootsis. Klas on kirjanik, dramaturg, stenarist, lavastaja. Ta alustas karjääri 1992. aastal ja on nüüdseks kirjutanud näidendeid nii Ensemble Teatrile, Bopha Teatrile Göteborgis, Lundi Manteatrile ning Malmö Draamateatrile.Klas kirjutab peamiselt täiskasvanutele ja hetkel kirjutab ta Aspbergeri sündroomiga naise monoloogi, Tema noortenäidendit "Kas sulle meeldib porno?" on mängitud Rootsis üle 100 korra.
VAT-teatri etendus ühes vaatuses kestab 1 tund ja 15 minutit.
Sihtgrupp: alla 14. eluaasta ei soovita
Esietendus: 30. jaanuaril 2008 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Etenduse link
Autor: Klas Abrahamsson (Rootsi)
Tõlkija: Eili Heinmets
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Kaspar Jancis
Osades: Tanel Saar, Kaia Skoblov
"Kas sulle meeldib porno?" on lugu neiust ja noormehest, kes kohtuvad ükskord ühes ruumis ühise sooviga kandideerida näidendisse, mis räägib pornost. Seda näidendit aga, mille rolliproovi nad tulid pole veel kirjutatud. Samuti pole ka lavastajat, kes seda näidendit oskaks lavastada.On ainult POISS ja TÜDRUK ja PORNO. Etendus räägib lihtsate noorte inimeste mõtetest, mida tähendab nende jaoks porno (internet, video, kaubandus), kas porno peaks olema keelatud või aitab see paljusid ennast rahuldada, milline peaks olema esimene sex, miks poisid ja tüdrukud on erinevad ja kas armastus ...? Klas Abrahamssoni kaasaegne ja humoorikas tekst annab noortele vaatajatele võimaluse mõelda asjadest, millest sageli ei räägita või pole kombeks rääkida.
Autorist: Klas Abrahamsson on sündinud 1969. aastal Põhja-Rootsis. Klas on kirjanik, dramaturg, stenarist, lavastaja. Ta alustas karjääri 1992. aastal ja on nüüdseks kirjutanud näidendeid nii Ensemble Teatrile, Bopha Teatrile Göteborgis, Lundi Manteatrile ning Malmö Draamateatrile.Klas kirjutab peamiselt täiskasvanutele ja hetkel kirjutab ta Aspbergeri sündroomiga naise monoloogi, Tema noortenäidendit "Kas sulle meeldib porno?" on mängitud Rootsis üle 100 korra.
VAT-teatri etendus ühes vaatuses kestab 1 tund ja 15 minutit.
Sihtgrupp: alla 14. eluaasta ei soovita
Esietendus: 30. jaanuaril 2008 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Etenduse link
Sotsiaalvõrgustik
2003. aasta sügisel istub Harvardi tudengist geniaalne programmeerija Mark Zuckerberg (Jesse Eisenberg) ühel õhtul oma ühiselamutoas arvuti taha ja asub palavikuliselt tööle uue idee kallal. Raevuka blogimise ja programeerimise tulemusel saab alguse midagi, millest kasvab välja globaalne sotsiaalvõrgustik ja revolutsioon kommunikatsiooni vallas, Facebook. Kuus aastat ja 500 miljonit sõpra hiljem on Mark Zuckerbergist saanud maailma noorim miljardär… aga selline edu toob endaga kaasa nii isiklikke kui juriidilisi komplikatsioone.Lavastaja David Fincher (“Kaklusklubi“, “Seitse“) ja stsenarist Aaron Sorkini ("A Few Good Men, “Presidendi meeskond“, "Charlie Wilsoni sõda") ühistöös valmis “Sotsiaalvõrgustik“, film, mis näitab, et 500 miljonit sõpra ei võideta ilma vaenlasi hankimata. Filmi aluseks on Ben Mezrichi raamat "The Accidental Billionaires" by. Osades Jesse Eisenberg (“Zombieland“), Andrew Garfield (2012. aastal valmiv “Ämblikmees“), Justin Timberlake (“Alpha Dog“), Rooney Mara (“Elm Streeti luupainaja“, peaosatäitja “Lohetätoveeringuga tüdruku“ uusversioonis), Rashida Jones (“Kontor“) jt.
Filmi koduleht
Filmi koduleht
Akvaarium
"Akvaarium" on film, mis muudab iga noore inimese elu ning liigutab kõiki täiskasvanuid, kes on kasvanud suureks valu ja vaevaga.
Mia on 15 ja kogu maailma peale vihane. Ta elab ema ja õega Londoni lähistel Essexis ning tal on kõigest täiesti suva, kui tantsimine välja arvata. Tunded löövad aga pea kohal kokku, kui ühel hommikul ilmub köögiuksele ema uus sõber Connor. Viimasest kujuneb kiiresti kogu pere lemmik, ent Mial tundub seksapiilse iirlasega olevat eriline side.
"Akvaarium" pälvis Cannes’is peapreemia parima režii eest ning Briti sõltumatu filmiauhinna lavastuse ja parima uustulnuka (Katie Jarvis) kategoorias. Filmi peaosalise leidis režissöör Andrea Arnold sealtsamast filmis esinevast Tilbury rongipeatusest. 17-aastaselt emaks saanud Katie on pärit just sellistest oludest, nagu filmis kirjeldatud – nüüd on temast saamas hinnatud näitleja.
Vaata treilerit siit
Mia on 15 ja kogu maailma peale vihane. Ta elab ema ja õega Londoni lähistel Essexis ning tal on kõigest täiesti suva, kui tantsimine välja arvata. Tunded löövad aga pea kohal kokku, kui ühel hommikul ilmub köögiuksele ema uus sõber Connor. Viimasest kujuneb kiiresti kogu pere lemmik, ent Mial tundub seksapiilse iirlasega olevat eriline side.
"Akvaarium" pälvis Cannes’is peapreemia parima režii eest ning Briti sõltumatu filmiauhinna lavastuse ja parima uustulnuka (Katie Jarvis) kategoorias. Filmi peaosalise leidis režissöör Andrea Arnold sealtsamast filmis esinevast Tilbury rongipeatusest. 17-aastaselt emaks saanud Katie on pärit just sellistest oludest, nagu filmis kirjeldatud – nüüd on temast saamas hinnatud näitleja.
Vaata treilerit siit
Ohtlik meetod
Tõestisündinud lool põhinev ajalooliste sugemetega draama analüütilise psühholoogia isast Carl Jungist (Michael Fassbender), tema patsiendist Sabina Spielreinist (Keira Knightley) ning Jungi mentorist ja partnerist, psühhoanalüüsile alguse pannud Sigmund Freudist (Viggo Mortensen).
Ametlik kodulehekülg
Ametlik kodulehekülg
